Kõik tsingitud torud ei ole ühesugused. Külmtsingitud (galvaaniliselt kaetud) torudel on palju õhem tsingikiht, mis asetseb terase peal, mitte ei sula sellega kokku. See koorub kergesti, korrodeerub kiiresti ja on paljudes jurisdiktsioonides uutes ehitustes veevarustustorustike jaoks tegelikult keelatud.
Isegi kvaliteetsel kuumtsingitud torul on omad piirangud:
Lõpuks võidab korrosioon.Tsink on ohverdusväärne – see korrodeerub aja jooksul ja niiskes, happelises või kõrge soolasisaldusega keskkonnas see protsess kiireneb. Kui tsink on kadunud, paljastub selle all olev süsinikteras ja roostetab kiiresti. Karmides tingimustes pole haruldane näha punast roostet, nõelaauke ja lekkeid 5–10 aasta jooksul. Roostevaba teras või PVC peab samades tingimustes tavaliselt kauem vastu. Ja kui torus juhitakse happelisi, aluselisi või klooritud vedelikke – basseinivett, keemilist reovett –, on korrosioonikiirus oluliselt suurem.
Katlakivi teke ja ummistused on tavalised.Tsingi kulumise käigus võivad osakesed maha kooruda ja süsteemi madalamatesse kohtadesse settida, põhjustades ummistusi. See on eriti problemaatiline väikese läbimõõduga torude puhul (DN50 ja alla selle). Kõva veega piirkondades koguneb aja jooksul siseseinale kaltsiumi- ja magneesiumikatlakivi, mis vähendab vooluhulka kuni 30%. See katlakivi pesab endasse ka baktereid, mis on vee kvaliteedi seisukohalt oluline. See on peamine põhjus, miks tsingitud torusid enam joogiveesüsteemide jaoks ei soovitata – igaüks, kes on vanemas hoones madala veesurvega kokku puutunud, on seda ilmselt oma silmaga näinud.
Keevitamine tekitab probleeme.Tsingitud toru keevitamisel aurustub tsink ja tekitab tsinkoksiidi aure. Nende aurudega kokkupuutuvatel töötajatel võib tekkida metalliaurude palavik, seega on korralik ventilatsioon ja hingamisteede kaitse hädavajalikud. Tsink põhjustab ka keevisõmbluse poorsust ja pragunemist, mis tähendab, et tavaliselt tuleb kate kõigepealt maha lihvida – see suurendab aega ja tööjõukulusid. Kui keevitamine on vajalik, on sageli parem valik õmblusteta terastoru (näiteks ASTM A106) või äärikühendused.
Raske ja aeglasemalt paigaldatav.Sama läbimõõdu juures kaalub GI-toru umbes kolm korda rohkem kui PPR ja umbes 1,5 korda rohkem kui roostevaba teras. See tähendab rohkem tööjõudu käsitsemiseks ja paigaldamiseks. Keermestatud või äärikühendused on ka aeglasemad kui plasttorude puhul kasutatavad kuumkeevitatavad ühendused ning lekked ühendustes on sagedasemad. Materjal võib olla odav, kuid tööjõu- ja hoolduskulud võivad selle kokkuhoiu projekti eluea jooksul kustutada.
Ei ole ideaalne joogivee jaoks.Vanemad tsingitud süsteemid võivad vette leostada tsinkioone, mis reageerivad klooriga ja moodustavad tsinkkloriidi, andes veele metallimaitse. Kare ja korrodeerunud sisepind loob ka soodsa pinnase selliste patogeenide nagu Legionella paljunemiseks.
Temperatuuri piirid.Püsiv temperatuur üle 60 °C – mõelge päikeseküttesüsteemidele – kiirendab tsingi lagunemist ja nõrgestab terast. Alla nulli võib tsingitud kate praguneda, mistõttu see ei sobi külmunud vedelike transportimiseks. Kõrge temperatuuriga tööks sobib paremini A106 Gr.B õmblusteta toru; madala temperatuuriga tööks on standard A333 Gr.6.
